Tuesday, May 17, 2011

Elu ratas Bussi juhi silmade läbi.

Wudup?

(Ilmselgelt on kirjand ja selleks valmistumine köik mahlad välja imenud, mis ei lasknud isegi rahus naba sügada ja kingi viksida, mis suure vihmaga jalutamisest mudasemad kui Shreki viisud välja nägid, kuid nüüd on kõik jälle hästi, kingad ja naba on puhtad)

Mis saaks olla mõnusam veel kui bussiga sõita??

Tegelikult on asi muidugi suhteline, eriti neile, kes seda viisi väga tihti pruugivad. Ja üks huvitav tähelepanek on see, et bussijuhid mõistavad ehk kõige paremini inimest.

Kui inimene on noor, siis tahab ta istuda alati ette. Tahab olla alati essa. Ehk tüüp istub alati ette, eriti mehed, kel lööb äkki välja instinkt domineerida, juhtida. Kui esimene koht on kinni, tekib paanika.

Inimene saab vanemaks, jõuab kätte teismeiga. Tahetakse olla sõltumatu ja MÄSSAJA. Ehk siis ollakse vastu seisvatele tõdedele ja ka neile, mis neid siiamaani juhtinud on. Kuna ülinooruspõlves istuti ees, siis nüüd vastupidiselt sellele, taga. Ja koos sõpradega. Ja mõni vanem isend, kes kannab harja ja vastmõrvatud looma nahast tehtud tagi, leiab samuti selle istme olevat kasulik, kuna tagant on hea mõnd meelepärast vägijooki, kas siis hundijalavett või seitsmepromillist mära kust, mekkida.

Inimene jõuab keskeaikka. Ta ei sõidagi bussiga.

Vana inimene on veel üks nähtus, kes soosib bussi. Ning nende meeliskohad on just esimesed, kuna nemad on need, kes kannavad lapselaste raskeid kotte ja vaid endised töstjad jaksavad tohutuid pampe tahapoole tarida. Seetõttu ongi mõnus ees istuda ja bussijuhiga, kel on teekonnad juba kortsudesse tätoveeritud, maast ja eriti ilmast juttu teha. Või siis istuvad vanad inimesed ees just see tõttu, et kui õnnetus on, saavad nad kiiremini välja.

Kokkuvõte on selline: Imik kuni 11-aastane laps: ees. 12-17 aastane mürsik: viimane pink. Keskiga: auto. Vanur: ees. Ja see ongi elu.

Thursday, March 10, 2011

Kadekopsikud müürsepad.

AYO!

Vaadake, 11. septembril toimus üks päris räme sündmus, kui 2 lennukit WTC tornidesse sisse lendasid. Kahtlane oli muidugi see, et need massivsed mammutid kokku kukkusid. Stiilinäide umbes aastast 1945. Mingisugune uljas tuisupeast ja segi paisatud juustega noorsand otsustas tihedas udus oma suure, gigantse, hiiglasliku, monstruaalse, massiivse pommitaja Empire State Buildingusse parkida. Kahjuks lenduri efektne sisenemine jäi ka tema viimaseks. Kuid majale jäi ilus selline 20 meetrine linnukujuline tätoveering, tuttav ehk ka mõnest USA multikast. Kõrge maja jäi sellegipoolest püsima, kuid umbes 60 aastat hiljem vajusid need 2 sõpra maatasa. Huvitav...

Siit tekivadki esimesed vandenõuteooriad. Tõde ei tea täiesti täpselt muidugi keegi. Seetõttu võetakse mälusopist esimesena meeldetulev seos konspiratsioonidega ning üsna paljudel meenub kindlasti seltskond, kes end Vabamüürlasteks nimetab. Oletame, et vaatate televusserist midagi ägedat. TELEKAPULT on käes ja vahetate kanaleid. Ühe kanali pealt tuleb näiteks üks kiitsaks valge mütsi ja kitsehabemega superkokk, kes põdrajalgadest sugulastele suppi keedab, kuid kui edasi ketrate, siis ehk on võimalus, et satute ühele huvitavale programmile, mis jutustab teile loo vabamüürlastest. See oleks äärmiselt tore, kuna ma ei viitsi seda siin arutada.

Kuid müüriladujate saladuslikust elust on siiski vähe teada, sama vähe kui habemest, mis mõnedel meestel harjamöötu annab. Ja kohe, kui on midagi saladuslikku millegi ümber, hakkavad inimesed mõtlema, et nemad on kõigega seotud. Ka liiklusmärkide ümberpööramisega, et autojuhid teelt eksiksid või ka AIDSi väljamõtlemises. Või ka Dodo väljasuremisega ja kevadel lume sulamisega. Ehk ka Feissbuki populaarsusega ja ka sellega, et kõik torumeestel (ja ka üldiselt töömeestel) peab tagapragu tingimata paistma, maksku mis maksab. Reaalselt teavad vähesed, millega nood salatsejad tegelevad ja kui suur nende võim on. Teada on, et eeldatavasti kõik USA presidendid on seotud mingi salaühendusega ja nendega kaasnevate traditsioonidega. Ja kusjuures need vähesed teadjamehed oskavad ka saladusi hoida.

Kuid mida teeb ülejäänud rahvas? Me kõik seostame halbu juhtuvaid sündmusi nendega, kes end ei paljasta.

Me oleme lihtsalt kadedad, et meid kampa ei võeta.

Sunday, February 20, 2011

Vasak on vasak, mitte pahem.

Kena pühapäeva!

Kunagi ammu, ilmaaeguammu, kui veel vanaisad õues vikateid luiskasid ja isad sel ajal rohutirtse keset suurt kivipõldu taga ajasid, olid ka keelelised tavad teistsugused. No olgem ausad, saarlastel on siiamaani keeletavad veidikene nihkes, ikka veel räägitakse oma sõnu, te teate küll neid, ma ei hakka neid nimetama. Otsige näiteks suvaline saaremaaline mandrikaugusest üles ja küll see vatrab Teile. Aga palju aega tagasi, ehk mõni vaaraodeaegne vanaema või -isa ütles kunagi vasaku asemel pahem. Miks?

Sest, hmm, inimeseeeeeed........... hmm............tegid kõike parema käega? Paistab nii, sest oli moes, et kõike tehti vasakult teise jäsemega. Pahem tähendab ju tegelikult sõna "paha" ühte võrdlusvormi, seda keskmist. Paha => pahem. Ilmselgelt jäi see käsi töö tegemisel ette, kuigi millegi kandmisel tuli pahem alati kasuks. Isegi, kui sünniti vasakukäeliseks, õpetati titt nii kiiresti ümber, et suureks saades inimene ei teadnudki, kuidas ta äkki nii andekas on vastaskäega kirjutamises või juustu lõikamises, rääkimata siis pühkimisest, kui juhuslikult parem käsi on kinni telefoniga rääkimise tõttu. Ja just viimasest peab su telefonisõber tingimata koheselt teada saama.

Õnneks tänapäeval keegi enam nii vasakut ei kutsu ja see ongi hea. Suur tänu Teile, võrdõiguslased! Tänu Teile on meil nüüd ühel jäsemel normaalne nimi, mitte halvem nimi! Selle üle on hea meel, kuid siiski...

...diskrimineeritakse vasakukäelisi suheliselt julmalt. Tihtipeale selle üle ei mõeldagi, see on arusaadav. Siis ongi hea vinguda. Näiteks, iga aasta surevad tuhanded vasakukäelised paremakäelistele mõeldud asjade tõttu, eriti ekstreemnäide oleks muidugi treipink või siis mootorsaag. Õnneks saab teivashüppes omale ise käe valida ja see on hea. Olen tähele pannud, et kooli sööklas on sellised kulbid, mis ajavad mind teinekord päris närvi. Nende tila on teisel pool ja see tähendab, et kui ma kastet tahan, siis pean vasakut pahupidi pöörama. Tegelikult on see arusaadav, keegi lihtsalt ei mõtle, et on ka teistpidikäelisi. Ja minu arust on see üpriski naljakas, sest see on absurdne. Äge sellegipoolest. Äge on panna tähele asju, mida normaalsed inimesed ei näe. Nagu näiteks seda, et Kuressaare Bussijaamas olev punkari nägu oli mu jaoks vahepeal pissiv poiss.

Klassi peale on umbes 1-2 vasakukäelist ja klassis on ümadratult umbes 30 inimese seast. Ehk üks vasakukäeline 30-st. Pole paha. Äkki oleme surev liik? Varsti on pool 30-st, kes teab. Kujutage ette, Teie kõrval ostab poest piima ja koerakrõbinaid poolik mees, sest ta on pool 30-st, samas Teie taga seisab mees, kes on terve, täiesti terve nagu YinYang kokkupandult. Aga tema on 1 15-st. Vahe on märgatav.

Kõige parem on siiski mu õde, kes kirjutab ja sööb vasakuga ja kõike muud teeb paremaga. Issanda loomaaed on TÕESTI kirju. Kirju nagu klounisuppi kukkunud kasekoor.

Monday, February 14, 2011

Jaak Varblane.

Yo piipels!

Sel aastal pidi tulema üks uus film, mis oleks neljandaks osaks üsna tuntud saagale nimega "Kariibi mere piraadid". 3 viimast olid täiesti toredad ja vaadatavad, põnevad, oli ka taolisi hetki, kus sai nautida, kuis üks suure rai peaga inimeselaadne haisev olevus hiiglasliku nuiaga piki kuplit sai või siis kuidas laevad pärast tohutut lahingut Davy Jonesi laekasse peitu paremaid päevi lähevad ootama, et siis kevadel jälle tolm pealt maha pühkida ja pühapäeviti kruiisida. See on üldine mulje. Esimene film oli arusaadav ja sobis hästi nagu pleekinudpunane lips nõukogude ülikonna juurde.

Kuid film ise mind ei huvita, hoopis põnevam karakter on tolle üllitise peategelane Jack Sparrow. Vöib-olla on ehk juhtunud nii, et Te olete töesti juhtunud nägema ükskõik millist neist kolmest filmist ja see on tore, sest siis Te teate, millest kõnelen. Vaadake, too mees, eestikeeles Jaak, on üks igavene imelik ilmaime inimeste isikupärases ja isetehtud ilmas. Varastab. Valetab. Valetab. Vannub ka vahel, aga mitte eriti palju, sest pisikesed lapsed kuuluvad ka fännklubisse. Kahesõnaga, paras pätt.

Mulle jäi ükspäev silma siin polaaralal, et paratamatult tekivad tänavatele vaod autoratastest ja jalakäijal pole kuskil mujal käia kui vaos. Jalg jala ette nagu vahetussamm. Paratamatult nii liikudes ja käsi vehkides tekkis mul seos just Jack Sparrowiga, kelle käimisstiil on pehmeltöeldes ebakindel. Samamoodi on ka vaos käivad inimesed. Kujutage ette, tahate teha hommikust jalutuskäiku moppi meenutava taskukoeraga ja siis näete otse stiilipeolt tulnud kodanikku, kes on täis kui templielevant ja rühib piki auto sisse sõidetud vagu edasi, rummipudel käes, kas siis poe poole vöi koju linade vahele. Maagiliselt manate muige mossitavale ja unesegasele näole, sest see on naljakas. See ongi naljakas. Kvaliteethuumor otse elust. Kahju, et ma ise nii ekstreemset näidet näinud pole.

Tegelikult, kõik ei muiga. Autojuhid mitte, need ainult kiruvad, et miks tüüp käib tee peal, kuigi JackSparrow-vagu on parim, mis too kännuämblik teha saab.

Monday, January 31, 2011

Loodus Almighty.

Hei!

Ma usun, et Te olete tähele pannud, et päike paistab alati sama koha peal, kärbsed on alati sama tüütud, kahvatukollane kuu valgustab taevast, kui just neid karusmarjapõõsatihkeidpilvi pole, mis segaksid kõrvaharkide lendamise nägemist. Olete kindlasti tähele pannud, et puud on kõik äratuntavalt puud, eeslid otsavaadates 100% eeslid ja isegi kivi tunnete ära, teate, et see on kivi ja sobib ideaalselt lutsu viskamiseks. Või siis prussakate või mõne muu limuse lömastamiseks. Kõik on...täiuslik, kui kõrvale jätta pilliroos räuskava valge luige.

Ehk mõni Teist on kunagi läinud jalutama ja siis kogemata sattunud jälgima kõike end ümbritsevat. Linnalapsed võib-olla nii hästi seda ei jaga ega korruta, kuid loodetavasti saame otsad klapitatud ja kui mõnigi aru saab, on juba maitsev. Aga kui olete sattunud jälgima, on EHK pähe tulnud mõtted, et kuidas need kajakad nii täpselt lasta oskavad või kuidas puud alati lakke kasvavad, mitte külgedele. Muidugi leidub ka igasugu "erilisi", aga üldpilt on ikkagi...täiuslik.

Loodan, et vahel olete ka kirunud mõnd tehnilist vidinat, mis just parimal ajal otsustab katki minna ja no nii ei saagi ju rallit sõita, sõbrad edasi olla ka ei saa. Oletame, et pesete kodus pesu ning siis äkki jääb masin seisma. Vesi hakkab alt välja voolama, telefon on kuskil sodi all peidus, ruttad kiiresti diivani poole, viskad kassi eest, telekapult lendab kus see ja teine, vesi jõuab juba elutuppa...lõpuks kirud, et miks telefoninumbri valimine nii keeruline on. Ja odav made-in-China pesumasin on köögis tükkideks võetud, torumees parandab seda. Kõlab nagu Calgoniti reklaam. Ja üldpilt on...kaos.

Mesilased teevad kuusnurkseid kärgi põhjusega, sinna kulub nii kõige vähem materjali. Kajakad on nagunii juba elukutselised pommitajad, kel amet juba munas selge. Kaladel on peal tumedam ja all heledam nahk, sest siis on ta märkamatum. Lehed irduvad puudelt meelega, mitte et nad enam sõbrad poleks. Kõik klaasid ja vaasid on emased, kõik pliiatsid isased. Põhjusega. Vesi voolab meelega, et kuhugi jõuda.

Loodus on lihtsalt absoluutselt täielikult kõigutamatult konkurentsitult ilmselgelt perfektne. Täiuslik. Ja inimene on tema parim looming.

Kuid kes on selle kõik valmis teinud?

Monday, January 3, 2011

Rahakott on nüüdsest külmrelv.

Ommik!

Ilmselgelt oli detsember puhkuseks mõeldud ning siia midagi ei ilmunud. Kiire oli ka. Kuid nüüd on uus, 2011, euro aasta.

30. detsembril oli võimalus näha automaatidega politseinikke linna peal ümber rahaauto. See oli vägev. Kuid ülimalt kahju on sellest, et nende siniste meestega läheb ka suur, VÄGA suur osa meie kultuurist just nende valgete autodega minema - meie oma raha. Maailma ilusaim valuuta läheb hävitamisele. Kurb. Nüüd käid linna peal ringi, rahakott müntidest nii raske, et enam ei peagi öösel tellist kandma, kui varas kimbutama tuleb, äsad sellega ja pätt sööb järgmised nädal aega haiglas läbi voolikute.

MINA isiklikult arvan, et see Brüsseli koerte ees hüppamine ei ole üldse tore, sest selleks, et euro tuleks, ohverdasime me ikka päris palju. Hoidsime kuidagi vaevaliselt inflatsioonitaset ja tegime muid trallegi. Kas sellest kõigest ka pikemas perspektiivis kasu on, ei tea. Minule millegipärast tundub, et varsti peab riik jälle raha kulutama hakkama JÄLLE krooni trükkimisele, sest on tunda, kuidas olukord ei ole enam stabiilne. Saksamaa juba ju vihjab, et ta ei ole enam üldse kindel, kas ta on veel edasi eurotsoonis ning mingis osas kaalub lahkumist. KUI töesti nii peaks juhtuma, siis koos Baieriga läheb ka euro, läheb põhimõtteliselt ka Euroopa Liit...

...ning Eesti lakub jälle oma haavu ning kirub ümbritsevat maailma.

Õnneks on meie iseloom päästjaks. Kui isegi juhtub midagi sellist, siis korra eestlane kirub kõike ning siis läheb eluga edasi, trükib jälle, vöib-olla veel ilusama rahatähe ning on jälle oma boss. Ei tea küll, mis hinna eest see toimub. Üldiselt nõuab uus süsteem harjumist ning varsti ei pane tähelegi, mis hind mingisugusel kaubal kroonides oli.

Sunday, November 21, 2010

Uhkus ajab upakille, kangus uut autot ostma.

Hao.

Ehk olete tähele pannud, et eesti liikluspilt on üsnagi kirju kui kaelkirjaku vöökiri, on meil nii Ladasid kui S-klassi Mersusid, rääkimata muidugi mõnedest Porschedest ning uunikum-Saabidest. Niivõrd palju igasuguseid masinaid liigub ringi, et kuku kasvõi kummuli. Eriti silmapaistev on aga see, et päris palju näeme tänavatel halli värvi "naabrist parem" Mercedes E-klasse või "viieseid" Bemareid. Justkui tavalisi, normaalse suurusega autosid ei ole.
Alaväärsuskompleksis ei tohiks asi olla, kuna Eesti mehel on Euroopas suuruselt ju kolmas koht hõivatud, kuid milles siis konks esineb?

Võrreldes teiste riikidega, on eestlane iga hinna eest nõus kasvõi oma vanaema koos tugitooli ja pannkookidega maha müüma, et uue ja veelgi kallima liisitud auto ees maksta, samal ajal kui muu Euroopa mõtleb hoopis ratsionaalsemalt. Keskklassi inimesed ostavadki autosid, mis kuuluvadki keskklassi. Sellepärast selle nimi ongi KESKKLASS, mitte "ma-olen-keskklassist-aga-sõidan-kallima-autoga-et-inimesed-arvaksid-et-ma-olen-rikas-KLASS".

Näiteks Ungaris. Ülimalt palju on Opeleid, VW-sid, Seate, Fiate ja kõik need on mõistlikus hinnaklassis; BMW-sid ja Mersusid on suhteliselt vähe, tõepoolest vaid neile, kes saavad kummist rahakotti isegi kaamli ja piirivalvekaatri korraga ära mahutatud. Eestlane aga on uhke. Osaliselt on see tingitud sellest, et meid lasti karjamaale vabalt jooksma alles 1991. aasta augustis. Siis hakati alles öigeid masinaid proovima ning võistlema, küüned ikka ja alati enda poole. Kui naabril on uhke auto, siis MUL peab muidugi uhkem olema. Kahtlemata. See näitab ju ikkagi, kui võimas ma olen.

Kuid olgem õnnelikud, et me Venemaal ei ela. Käärid seal on veel hullemad ja lõikavamad.