Mo esimene.

Tere lapsed!

Kuna see postitus on minu absoluutne esimene blogipostitus, siis ma proovin Teid kohe mitte päris ära hirmutada. Esialgu käivad peast läbi ideed, et "millest küll kirjutada?" ja tuhat omataolist veel otsa. Aga kuskilt peab ju ometi algust tegema. Appi tuli Twitter, kust vaatasin oma endiseid sissekandeid. Olgu, siit ta tuleb...

...mu esimene postitus Twitteris oli küllaltki seksistlik. Seda ma mõtlen nüüd, kus ma ei tea enam vastavat tagapõhja, kuid õnneks suutsin selle kohe meenutada. Ma ju põhimõtteliselt elasin tol hetkel ajaloole ja maadeavastustele. Olgu, ütlus ise on siin: "Maadeavastuste teema on nagu kalapüük - naiste arust on see väga möttetu, peaasi, et tulemus oleks näha." Ilmselgelt oleksin ma asja rohkem põhjendanud, aga kuna saidil on õnneks/kahjuks 140 tähemärki lubatud, ei jätkunud seletuseks enam ruumi. SIIT TA SIIS TULEB. MÜHINAL.

Nagu ajaloost on teada, siis esimesed maadeavastajad on mehed. Arvatavasti tingitud suuremast riskeerimistahtest ja katsest end tõestada. Nii läkski üks suvaline kalur, küll loomu poolest kange teine, oma koduvetest veidi kaugemale ja avastas, et pärast Heraklese Sambaid Gibraltari lähedal ei lõppegi maa ära ning mees ise polegi servalt alla haigutava Zeusi mokkade vahele kukkunud. Avastus missugune! Kuid eks mängis suurt osa see, et saaks teistele ära panna. Omada.

(meanwhile... kunagi on tehtud katset rottidega, et uurida sugude erinevusi. Nad pandi kõik ühte vaid ühe avausega puuri, mille ümber patseerisid kassid. Kuna peagi hakkas närilisi kimbutama nälg, oli vaja minna toitu otsima. Katse lõpuks olid ellu jäänud vaid emased rotid, kuna nemad ei olnud valmis riskima surmasaamise nimel, samal ajal kui isased läksid oma n.ö kohuseid täitma, ise seejuures hukkudes.)

Kuid seos kalapüügiga on selline, kui nüüd esialgse jutu juurde tagasi pöörduda - mees läheb kalale, püüab selle toidupalukese selleks, et pere ära toita. Perenaist see protsess eriti ei huvita (kui just ei ole tegu testosteroonirikka naisega) ning too ootab pigem, et mees tervena kalat koju tuleb ja leibkonnale midagi söödavat toob. Kui kala rapitud, siis järgmine asi on kala potti panna,et sellest midagi valmistada. Perenaise jaoks on oluline toita ära pere, tehes toorainest lõpp-produkti. Tänapäeva maailmas ongi just rohkem hinnas n.ö viimasena-töötleja, kes teenib ka kõige rohkem austust. Siin ongi mu jutu mõte, et Te, kallid Naesukesed, end halvasti ei peaks tundma. Et igalühel oli kunagi oma töö. Mees läks avastama/kala püüdma, naine tuli pärast uuele maale uut elu asutama/asus kala keetma. Aga see oli kõik kunagi.

JA NÜÜD mulle alles meenub, kuidas ma lugesin üht raamatut, mis rääkis vist USA asutamisest või midagi sellist, ning kus oli taoline jutt, milles oligi mingisugune kuri naine, kes saabus (vist?) Mayfloweri-nimelise laevaga New Hollandi pinnale ja asus kohe korraldama kõike ja kõiki. See ajendaski mind arvatavasti.

Ma loodan, et selle mõtlisklusega ma kellegi tundeid ei haavanud ning kedagi halvasti tundma ei pannud. (see oli vaid pisike arutlus) Ja ma tõsiselt loodan, et mu esimene ei olnud nii hirmus, et ma Teid minema peletada võiksin.


Ja muidu on minul kui saarlasel, kelle klaviatuuril on Ö täht näpule lähemal kui Õ, päris raske harjuda olukorraga, kus ma peangi reaalselt Ö asemel kasutama loogaga tähte Õ-d.