Uhkus ajab upakille, kangus uut autot ostma.

Hao.

Ehk olete tähele pannud, et eesti liikluspilt on üsnagi kirju kui kaelkirjaku vöökiri, on meil nii Ladasid kui S-klassi Mersusid, rääkimata muidugi mõnedest Porschedest ning uunikum-Saabidest. Niivõrd palju igasuguseid masinaid liigub ringi, et kuku kasvõi kummuli. Eriti silmapaistev on aga see, et päris palju näeme tänavatel halli värvi "naabrist parem" Mercedes E-klasse või "viieseid" Bemareid. Justkui tavalisi, normaalse suurusega autosid ei ole.
Alaväärsuskompleksis ei tohiks asi olla, kuna Eesti mehel on Euroopas suuruselt ju kolmas koht hõivatud, kuid milles siis konks esineb?

Võrreldes teiste riikidega, on eestlane iga hinna eest nõus kasvõi oma vanaema koos tugitooli ja pannkookidega maha müüma, et uue ja veelgi kallima liisitud auto ees maksta, samal ajal kui muu Euroopa mõtleb hoopis ratsionaalsemalt. Keskklassi inimesed ostavadki autosid, mis kuuluvadki keskklassi. Sellepärast selle nimi ongi KESKKLASS, mitte "ma-olen-keskklassist-aga-sõidan-kallima-autoga-et-inimesed-arvaksid-et-ma-olen-rikas-KLASS".

Näiteks Ungaris. Ülimalt palju on Opeleid, VW-sid, Seate, Fiate ja kõik need on mõistlikus hinnaklassis; BMW-sid ja Mersusid on suhteliselt vähe, tõepoolest vaid neile, kes saavad kummist rahakotti isegi kaamli ja piirivalvekaatri korraga ära mahutatud. Eestlane aga on uhke. Osaliselt on see tingitud sellest, et meid lasti karjamaale vabalt jooksma alles 1991. aasta augustis. Siis hakati alles öigeid masinaid proovima ning võistlema, küüned ikka ja alati enda poole. Kui naabril on uhke auto, siis MUL peab muidugi uhkem olema. Kahtlemata. See näitab ju ikkagi, kui võimas ma olen.

Kuid olgem õnnelikud, et me Venemaal ei ela. Käärid seal on veel hullemad ja lõikavamad.

Pagaripoisid.

Hai!!1!

Teate, tänapäeval areneb teadus ja muu möll nii hullu kiirusega, et isegi Schumacher ei suuda sammu pidada. Mäletate ehk, kui 10 aastat tagasi tekkisid esimesed mobiiltelefonid, üsna uuenduslikud värgid, mis nüüdseks on igatipidi muutunud nagu abikaasaks. Ainult hommikul süüa ei tee ja pesu ei pese. Küll oskaks telefon, mis algul mõeldud ikkagi suhtlemiseks, pesumasina kaugjuhtimise teel tööle panna. Samamoodi ka saab auto käivitada või soojendusesisse lülitada, you name it, we do it. Ole vaid meheks ja muretse õige varustus. Kuid tegelikult on paljude asjadega nii, need järjest täiustuvad.

Vanasti olid sumerid vist need vändad, kes leiutasid ratta. Tegelikult mina isiklikult ei pea seda nii suureks avastuseks kui mõnd tänapäevast vidinat, näiteks kurnkopsikut või jalgpalli.Ratas on ülimalt vajaliku tähtsusega tegelikult. Arvatavasti mingi tüüp nägi palki mäest alla veeremas ja mõtles, et kui see seibideks lõigata, siis saaks need kasti alla kinnitada ja kast liiguks!!! Veidi mõttetööd vajav, aga midagi kontipurustavat tegelikult ju ei ole.

Kuid, umbes samal ajal, kui inimene jäi põldu harima ja juurikaid ning muid pudulojuseid kasvatama, toimus midagi metsikut, ma ütleks, et eestlaste jaoks täiesti imelist. Lauale tuli LEIB. No töesti, kes oli see mees või naine (et naisaktivist rahul oleks), kes mõtles, et huvitav küll, mis saaks, kui ma vilja ära peenestaksin, ära puhastaksin, siis veel külastaks kanu ja varastaks mune ning lisaks veel otse udarast sooja piima, seeni, mis tainast kergitaks ja selle käki veel ahju pistaks?
Kõike seda, katseeksitusmeetodil. Sellel tüübil tahaks küll käppa suruda. Tugevasti. VÄGA tugevasti.