Pagaripoisid.

Hai!!1!

Teate, tänapäeval areneb teadus ja muu möll nii hullu kiirusega, et isegi Schumacher ei suuda sammu pidada. Mäletate ehk, kui 10 aastat tagasi tekkisid esimesed mobiiltelefonid, üsna uuenduslikud värgid, mis nüüdseks on igatipidi muutunud nagu abikaasaks. Ainult hommikul süüa ei tee ja pesu ei pese. Küll oskaks telefon, mis algul mõeldud ikkagi suhtlemiseks, pesumasina kaugjuhtimise teel tööle panna. Samamoodi ka saab auto käivitada või soojendusesisse lülitada, you name it, we do it. Ole vaid meheks ja muretse õige varustus. Kuid tegelikult on paljude asjadega nii, need järjest täiustuvad.

Vanasti olid sumerid vist need vändad, kes leiutasid ratta. Tegelikult mina isiklikult ei pea seda nii suureks avastuseks kui mõnd tänapäevast vidinat, näiteks kurnkopsikut või jalgpalli.Ratas on ülimalt vajaliku tähtsusega tegelikult. Arvatavasti mingi tüüp nägi palki mäest alla veeremas ja mõtles, et kui see seibideks lõigata, siis saaks need kasti alla kinnitada ja kast liiguks!!! Veidi mõttetööd vajav, aga midagi kontipurustavat tegelikult ju ei ole.

Kuid, umbes samal ajal, kui inimene jäi põldu harima ja juurikaid ning muid pudulojuseid kasvatama, toimus midagi metsikut, ma ütleks, et eestlaste jaoks täiesti imelist. Lauale tuli LEIB. No töesti, kes oli see mees või naine (et naisaktivist rahul oleks), kes mõtles, et huvitav küll, mis saaks, kui ma vilja ära peenestaksin, ära puhastaksin, siis veel külastaks kanu ja varastaks mune ning lisaks veel otse udarast sooja piima, seeni, mis tainast kergitaks ja selle käki veel ahju pistaks?
Kõike seda, katseeksitusmeetodil. Sellel tüübil tahaks küll käppa suruda. Tugevasti. VÄGA tugevasti.