Vasak on vasak, mitte pahem.

Kena pühapäeva!

Kunagi ammu, ilmaaeguammu, kui veel vanaisad õues vikateid luiskasid ja isad sel ajal rohutirtse keset suurt kivipõldu taga ajasid, olid ka keelelised tavad teistsugused. No olgem ausad, saarlastel on siiamaani keeletavad veidikene nihkes, ikka veel räägitakse oma sõnu, te teate küll neid, ma ei hakka neid nimetama. Otsige näiteks suvaline saaremaaline mandrikaugusest üles ja küll see vatrab Teile. Aga palju aega tagasi, ehk mõni vaaraodeaegne vanaema või -isa ütles kunagi vasaku asemel pahem. Miks?

Sest, hmm, inimeseeeeeed........... hmm............tegid kõike parema käega? Paistab nii, sest oli moes, et kõike tehti vasakult teise jäsemega. Pahem tähendab ju tegelikult sõna "paha" ühte võrdlusvormi, seda keskmist. Paha => pahem. Ilmselgelt jäi see käsi töö tegemisel ette, kuigi millegi kandmisel tuli pahem alati kasuks. Isegi, kui sünniti vasakukäeliseks, õpetati titt nii kiiresti ümber, et suureks saades inimene ei teadnudki, kuidas ta äkki nii andekas on vastaskäega kirjutamises või juustu lõikamises, rääkimata siis pühkimisest, kui juhuslikult parem käsi on kinni telefoniga rääkimise tõttu. Ja just viimasest peab su telefonisõber tingimata koheselt teada saama.

Õnneks tänapäeval keegi enam nii vasakut ei kutsu ja see ongi hea. Suur tänu Teile, võrdõiguslased! Tänu Teile on meil nüüd ühel jäsemel normaalne nimi, mitte halvem nimi! Selle üle on hea meel, kuid siiski...

...diskrimineeritakse vasakukäelisi suheliselt julmalt. Tihtipeale selle üle ei mõeldagi, see on arusaadav. Siis ongi hea vinguda. Näiteks, iga aasta surevad tuhanded vasakukäelised paremakäelistele mõeldud asjade tõttu, eriti ekstreemnäide oleks muidugi treipink või siis mootorsaag. Õnneks saab teivashüppes omale ise käe valida ja see on hea. Olen tähele pannud, et kooli sööklas on sellised kulbid, mis ajavad mind teinekord päris närvi. Nende tila on teisel pool ja see tähendab, et kui ma kastet tahan, siis pean vasakut pahupidi pöörama. Tegelikult on see arusaadav, keegi lihtsalt ei mõtle, et on ka teistpidikäelisi. Ja minu arust on see üpriski naljakas, sest see on absurdne. Äge sellegipoolest. Äge on panna tähele asju, mida normaalsed inimesed ei näe. Nagu näiteks seda, et Kuressaare Bussijaamas olev punkari nägu oli mu jaoks vahepeal pissiv poiss.

Klassi peale on umbes 1-2 vasakukäelist ja klassis on ümadratult umbes 30 inimese seast. Ehk üks vasakukäeline 30-st. Pole paha. Äkki oleme surev liik? Varsti on pool 30-st, kes teab. Kujutage ette, Teie kõrval ostab poest piima ja koerakrõbinaid poolik mees, sest ta on pool 30-st, samas Teie taga seisab mees, kes on terve, täiesti terve nagu YinYang kokkupandult. Aga tema on 1 15-st. Vahe on märgatav.

Kõige parem on siiski mu õde, kes kirjutab ja sööb vasakuga ja kõike muud teeb paremaga. Issanda loomaaed on TÕESTI kirju. Kirju nagu klounisuppi kukkunud kasekoor.

Jaak Varblane.

Yo piipels!

Sel aastal pidi tulema üks uus film, mis oleks neljandaks osaks üsna tuntud saagale nimega "Kariibi mere piraadid". 3 viimast olid täiesti toredad ja vaadatavad, põnevad, oli ka taolisi hetki, kus sai nautida, kuis üks suure rai peaga inimeselaadne haisev olevus hiiglasliku nuiaga piki kuplit sai või siis kuidas laevad pärast tohutut lahingut Davy Jonesi laekasse peitu paremaid päevi lähevad ootama, et siis kevadel jälle tolm pealt maha pühkida ja pühapäeviti kruiisida. See on üldine mulje. Esimene film oli arusaadav ja sobis hästi nagu pleekinudpunane lips nõukogude ülikonna juurde.

Kuid film ise mind ei huvita, hoopis põnevam karakter on tolle üllitise peategelane Jack Sparrow. Vöib-olla on ehk juhtunud nii, et Te olete töesti juhtunud nägema ükskõik millist neist kolmest filmist ja see on tore, sest siis Te teate, millest kõnelen. Vaadake, too mees, eestikeeles Jaak, on üks igavene imelik ilmaime inimeste isikupärases ja isetehtud ilmas. Varastab. Valetab. Valetab. Vannub ka vahel, aga mitte eriti palju, sest pisikesed lapsed kuuluvad ka fännklubisse. Kahesõnaga, paras pätt.

Mulle jäi ükspäev silma siin polaaralal, et paratamatult tekivad tänavatele vaod autoratastest ja jalakäijal pole kuskil mujal käia kui vaos. Jalg jala ette nagu vahetussamm. Paratamatult nii liikudes ja käsi vehkides tekkis mul seos just Jack Sparrowiga, kelle käimisstiil on pehmeltöeldes ebakindel. Samamoodi on ka vaos käivad inimesed. Kujutage ette, tahate teha hommikust jalutuskäiku moppi meenutava taskukoeraga ja siis näete otse stiilipeolt tulnud kodanikku, kes on täis kui templielevant ja rühib piki auto sisse sõidetud vagu edasi, rummipudel käes, kas siis poe poole vöi koju linade vahele. Maagiliselt manate muige mossitavale ja unesegasele näole, sest see on naljakas. See ongi naljakas. Kvaliteethuumor otse elust. Kahju, et ma ise nii ekstreemset näidet näinud pole.

Tegelikult, kõik ei muiga. Autojuhid mitte, need ainult kiruvad, et miks tüüp käib tee peal, kuigi JackSparrow-vagu on parim, mis too kännuämblik teha saab.