Tuesday, May 17, 2011

Elu ratas Bussi juhi silmade läbi.

Wudup?

(Ilmselgelt on kirjand ja selleks valmistumine köik mahlad välja imenud, mis ei lasknud isegi rahus naba sügada ja kingi viksida, mis suure vihmaga jalutamisest mudasemad kui Shreki viisud välja nägid, kuid nüüd on kõik jälle hästi, kingad ja naba on puhtad)

Mis saaks olla mõnusam veel kui bussiga sõita??

Tegelikult on asi muidugi suhteline, eriti neile, kes seda viisi väga tihti pruugivad. Ja üks huvitav tähelepanek on see, et bussijuhid mõistavad ehk kõige paremini inimest.

Kui inimene on noor, siis tahab ta istuda alati ette. Tahab olla alati essa. Ehk tüüp istub alati ette, eriti mehed, kel lööb äkki välja instinkt domineerida, juhtida. Kui esimene koht on kinni, tekib paanika.

Inimene saab vanemaks, jõuab kätte teismeiga. Tahetakse olla sõltumatu ja MÄSSAJA. Ehk siis ollakse vastu seisvatele tõdedele ja ka neile, mis neid siiamaani juhtinud on. Kuna ülinooruspõlves istuti ees, siis nüüd vastupidiselt sellele, taga. Ja koos sõpradega. Ja mõni vanem isend, kes kannab harja ja vastmõrvatud looma nahast tehtud tagi, leiab samuti selle istme olevat kasulik, kuna tagant on hea mõnd meelepärast vägijooki, kas siis hundijalavett või seitsmepromillist mära kust, mekkida.

Inimene jõuab keskeaikka. Ta ei sõidagi bussiga.

Vana inimene on veel üks nähtus, kes soosib bussi. Ning nende meeliskohad on just esimesed, kuna nemad on need, kes kannavad lapselaste raskeid kotte ja vaid endised töstjad jaksavad tohutuid pampe tahapoole tarida. Seetõttu ongi mõnus ees istuda ja bussijuhiga, kel on teekonnad juba kortsudesse tätoveeritud, maast ja eriti ilmast juttu teha. Või siis istuvad vanad inimesed ees just see tõttu, et kui õnnetus on, saavad nad kiiremini välja.

Kokkuvõte on selline: Imik kuni 11-aastane laps: ees. 12-17 aastane mürsik: viimane pink. Keskiga: auto. Vanur: ees. Ja see ongi elu.