Hao.
Ehk olete tähele pannud, et eesti liikluspilt on üsnagi kirju kui kaelkirjaku vöökiri, on meil nii Ladasid kui S-klassi Mersusid, rääkimata muidugi mõnedest Porschedest ning uunikum-Saabidest. Niivõrd palju igasuguseid masinaid liigub ringi, et kuku kasvõi kummuli. Eriti silmapaistev on aga see, et päris palju näeme tänavatel halli värvi "naabrist parem" Mercedes E-klasse või "viieseid" Bemareid. Justkui tavalisi, normaalse suurusega autosid ei ole.
Alaväärsuskompleksis ei tohiks asi olla, kuna Eesti mehel on Euroopas suuruselt ju kolmas koht hõivatud, kuid milles siis konks esineb?
Võrreldes teiste riikidega, on eestlane iga hinna eest nõus kasvõi oma vanaema koos tugitooli ja pannkookidega maha müüma, et uue ja veelgi kallima liisitud auto ees maksta, samal ajal kui muu Euroopa mõtleb hoopis ratsionaalsemalt. Keskklassi inimesed ostavadki autosid, mis kuuluvadki keskklassi. Sellepärast selle nimi ongi KESKKLASS, mitte "ma-olen-keskklassist-aga-sõidan-kallima-autoga-et-inimesed-arvaksid-et-ma-olen-rikas-KLASS".
Näiteks Ungaris. Ülimalt palju on Opeleid, VW-sid, Seate, Fiate ja kõik need on mõistlikus hinnaklassis; BMW-sid ja Mersusid on suhteliselt vähe, tõepoolest vaid neile, kes saavad kummist rahakotti isegi kaamli ja piirivalvekaatri korraga ära mahutatud. Eestlane aga on uhke. Osaliselt on see tingitud sellest, et meid lasti karjamaale vabalt jooksma alles 1991. aasta augustis. Siis hakati alles öigeid masinaid proovima ning võistlema, küüned ikka ja alati enda poole. Kui naabril on uhke auto, siis MUL peab muidugi uhkem olema. Kahtlemata. See näitab ju ikkagi, kui võimas ma olen.
Kuid olgem õnnelikud, et me Venemaal ei ela. Käärid seal on veel hullemad ja lõikavamad.
Sunday, November 21, 2010
Saturday, November 13, 2010
Pagaripoisid.
Hai!!1!
Teate, tänapäeval areneb teadus ja muu möll nii hullu kiirusega, et isegi Schumacher ei suuda sammu pidada. Mäletate ehk, kui 10 aastat tagasi tekkisid esimesed mobiiltelefonid, üsna uuenduslikud värgid, mis nüüdseks on igatipidi muutunud nagu abikaasaks. Ainult hommikul süüa ei tee ja pesu ei pese. Küll oskaks telefon, mis algul mõeldud ikkagi suhtlemiseks, pesumasina kaugjuhtimise teel tööle panna. Samamoodi ka saab auto käivitada või soojendusesisse lülitada, you name it, we do it. Ole vaid meheks ja muretse õige varustus. Kuid tegelikult on paljude asjadega nii, need järjest täiustuvad.
Vanasti olid sumerid vist need vändad, kes leiutasid ratta. Tegelikult mina isiklikult ei pea seda nii suureks avastuseks kui mõnd tänapäevast vidinat, näiteks kurnkopsikut või jalgpalli.Ratas on ülimalt vajaliku tähtsusega tegelikult. Arvatavasti mingi tüüp nägi palki mäest alla veeremas ja mõtles, et kui see seibideks lõigata, siis saaks need kasti alla kinnitada ja kast liiguks!!! Veidi mõttetööd vajav, aga midagi kontipurustavat tegelikult ju ei ole.
Kuid, umbes samal ajal, kui inimene jäi põldu harima ja juurikaid ning muid pudulojuseid kasvatama, toimus midagi metsikut, ma ütleks, et eestlaste jaoks täiesti imelist. Lauale tuli LEIB. No töesti, kes oli see mees või naine (et naisaktivist rahul oleks), kes mõtles, et huvitav küll, mis saaks, kui ma vilja ära peenestaksin, ära puhastaksin, siis veel külastaks kanu ja varastaks mune ning lisaks veel otse udarast sooja piima, seeni, mis tainast kergitaks ja selle käki veel ahju pistaks?
Kõike seda, katseeksitusmeetodil. Sellel tüübil tahaks küll käppa suruda. Tugevasti. VÄGA tugevasti.
Teate, tänapäeval areneb teadus ja muu möll nii hullu kiirusega, et isegi Schumacher ei suuda sammu pidada. Mäletate ehk, kui 10 aastat tagasi tekkisid esimesed mobiiltelefonid, üsna uuenduslikud värgid, mis nüüdseks on igatipidi muutunud nagu abikaasaks. Ainult hommikul süüa ei tee ja pesu ei pese. Küll oskaks telefon, mis algul mõeldud ikkagi suhtlemiseks, pesumasina kaugjuhtimise teel tööle panna. Samamoodi ka saab auto käivitada või soojendusesisse lülitada, you name it, we do it. Ole vaid meheks ja muretse õige varustus. Kuid tegelikult on paljude asjadega nii, need järjest täiustuvad.
Vanasti olid sumerid vist need vändad, kes leiutasid ratta. Tegelikult mina isiklikult ei pea seda nii suureks avastuseks kui mõnd tänapäevast vidinat, näiteks kurnkopsikut või jalgpalli.Ratas on ülimalt vajaliku tähtsusega tegelikult. Arvatavasti mingi tüüp nägi palki mäest alla veeremas ja mõtles, et kui see seibideks lõigata, siis saaks need kasti alla kinnitada ja kast liiguks!!! Veidi mõttetööd vajav, aga midagi kontipurustavat tegelikult ju ei ole.
Kuid, umbes samal ajal, kui inimene jäi põldu harima ja juurikaid ning muid pudulojuseid kasvatama, toimus midagi metsikut, ma ütleks, et eestlaste jaoks täiesti imelist. Lauale tuli LEIB. No töesti, kes oli see mees või naine (et naisaktivist rahul oleks), kes mõtles, et huvitav küll, mis saaks, kui ma vilja ära peenestaksin, ära puhastaksin, siis veel külastaks kanu ja varastaks mune ning lisaks veel otse udarast sooja piima, seeni, mis tainast kergitaks ja selle käki veel ahju pistaks?
Kõike seda, katseeksitusmeetodil. Sellel tüübil tahaks küll käppa suruda. Tugevasti. VÄGA tugevasti.
Monday, October 18, 2010
Füürerid ja Duced ja......ja.....ja..
Lapas Dienas!
Olete ehk kuulnud, et kunagi ammu, nii eelajaloolisel kolmekümnendatel-neljakümnendatel, kui sakslastel oli selline vinge vuntsiga ja geelsoenguga punnsilmne tüüp, keda venelased kutsuvad Gitleriks. Ja siis veel Itaalias end Duceks nimetav Benito, kes tahtis kangesti igasugu oa-ja makaronireklaamides peaosa mängida.
Siis juhtisid neid rahvaid üks totalitaarne isik, diktaator.
Tänapäeval, kui meil on igal pool demokraatia, ei saa me üldse rääkida diktatuurist meie ühiskonnas. KAS IKKA EI SAA?? Kes teab, ei ole ise mingi niidiõmbaja, ei hakka arutama.
Aga kuna meil on antud igale inimesele nii tohutult palju vabadusi enda elu üle otsustada nii, kuidas too ise tahab, siis tundub et...
...iga inimene on tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas omaenese diktaator, iseenda Hitler või Mussolini, Kim või (Rofl) MAO. Otsutab ta ju ise enda saatuse ja olukorra, heaolu eest. Oma elu eest.
No välja arvatud ei saa ma Teile rääkida muidugi Põhja-Korea inimestest antud juhul, neist mul on lihtsalt kahju.
Olete ehk kuulnud, et kunagi ammu, nii eelajaloolisel kolmekümnendatel-neljakümnendatel, kui sakslastel oli selline vinge vuntsiga ja geelsoenguga punnsilmne tüüp, keda venelased kutsuvad Gitleriks. Ja siis veel Itaalias end Duceks nimetav Benito, kes tahtis kangesti igasugu oa-ja makaronireklaamides peaosa mängida.
Siis juhtisid neid rahvaid üks totalitaarne isik, diktaator.
Tänapäeval, kui meil on igal pool demokraatia, ei saa me üldse rääkida diktatuurist meie ühiskonnas. KAS IKKA EI SAA?? Kes teab, ei ole ise mingi niidiõmbaja, ei hakka arutama.
Aga kuna meil on antud igale inimesele nii tohutult palju vabadusi enda elu üle otsustada nii, kuidas too ise tahab, siis tundub et...
...iga inimene on tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas omaenese diktaator, iseenda Hitler või Mussolini, Kim või (Rofl) MAO. Otsutab ta ju ise enda saatuse ja olukorra, heaolu eest. Oma elu eest.
No välja arvatud ei saa ma Teile rääkida muidugi Põhja-Korea inimestest antud juhul, neist mul on lihtsalt kahju.
Sunday, October 17, 2010
Nii HALB nüüd ka pole.
Guten Tag.
Ei ole see kapsas saksakeele õpetaja kiviaeda, sest teinekord tunnis tulevad kahtlased mõtted.
Aga ses keeles on lihtsalt palju sõnu, mis eesti keeles hoopis teise tähendusega on.
Halb peaks tähendama poolt. Halb tähendab kindlasti midagi paha: on näiteks halvad uudised, halb suusailm või halb tolmuimeja. Sakslastel on aga Halb Voll ja Halb Leer.
Ja kuna neil on Halb pool, siis nende paha on siis loogiliselt ainult pool sellest, mida nad taluma peavad. Poolt halvast.
Eestlased peavad aga täiega halba taluma, ei ole siin mingit poolt.
Olgu, segseks läks. Ilmselgelt on see tingitud hilisest öötunnist.
Ei ole see kapsas saksakeele õpetaja kiviaeda, sest teinekord tunnis tulevad kahtlased mõtted.
Aga ses keeles on lihtsalt palju sõnu, mis eesti keeles hoopis teise tähendusega on.
Halb peaks tähendama poolt. Halb tähendab kindlasti midagi paha: on näiteks halvad uudised, halb suusailm või halb tolmuimeja. Sakslastel on aga Halb Voll ja Halb Leer.
Ja kuna neil on Halb pool, siis nende paha on siis loogiliselt ainult pool sellest, mida nad taluma peavad. Poolt halvast.
Eestlased peavad aga täiega halba taluma, ei ole siin mingit poolt.
Olgu, segseks läks. Ilmselgelt on see tingitud hilisest öötunnist.
Monday, October 4, 2010
Nagu tegelikult ka, Jumala savi.
Terve!
On olemas igasuguseid ägedaid väljendeid, mis peaksid iseloomustama "Mul on ükskõik" fraasi. Näiteks "Mul on pohlad" või siis "Mul on jummalast paepenn (eriti geniaalne)" või "Mul on suva" jnejne. Üks neist on ka "Mul on jumala savi".
Niisiis, kui inimene ütleb, et tal on "Jumala savi", siis ta absoluutselt ei mõtle sõnadele, vaid lihtsalt selline on väljend. Ja nii ongi tegelikult.
Aga mõelge. Kui inimesel ikkagi oleks Jumala Savi, siis ta ehitaks sellest savist igasugu vigureid. Eriti vinged oleksid õhulossid pilvede peale. Sest nii on arvamus, et sinna minnakse ja sealt antakse, pilve pealt. Metsik. Kahju, et me lihtsalt ei tea, mida teeks reaalne käes olev Jumala Savi, põhiline ehitusmaterjal, ja sellepärast me siis lihtsalt kasutame seda fraasi väljendamaks ükskõiksust.
Aga noh, "mul on suva" paneb mõtlema, kas inimesel on need Etno-Suvad või siis mingid Sport-Suvad all. Ei tea, ei lähe uurima ka.
On olemas igasuguseid ägedaid väljendeid, mis peaksid iseloomustama "Mul on ükskõik" fraasi. Näiteks "Mul on pohlad" või siis "Mul on jummalast paepenn (eriti geniaalne)" või "Mul on suva" jnejne. Üks neist on ka "Mul on jumala savi".
Niisiis, kui inimene ütleb, et tal on "Jumala savi", siis ta absoluutselt ei mõtle sõnadele, vaid lihtsalt selline on väljend. Ja nii ongi tegelikult.
Aga mõelge. Kui inimesel ikkagi oleks Jumala Savi, siis ta ehitaks sellest savist igasugu vigureid. Eriti vinged oleksid õhulossid pilvede peale. Sest nii on arvamus, et sinna minnakse ja sealt antakse, pilve pealt. Metsik. Kahju, et me lihtsalt ei tea, mida teeks reaalne käes olev Jumala Savi, põhiline ehitusmaterjal, ja sellepärast me siis lihtsalt kasutame seda fraasi väljendamaks ükskõiksust.
Aga noh, "mul on suva" paneb mõtlema, kas inimesel on need Etno-Suvad või siis mingid Sport-Suvad all. Ei tea, ei lähe uurima ka.
Saturday, September 25, 2010
BAD. SUPER BAD.
Terit Teitele!
Teadsite, et das Bad on saksa keelest vannituba? Nüüd teate.
Ja ma olen tähele pannud, et autodele pannakse numbrimärke tähestiku järjekorras (osasid vähemalt). See tähendab, et mingi 3-4 aastat tagasi olid tavaliselt põhiline autodel AZ või AX- algusega numbrimärgid, nüüd on aga B-tähega algavad märgid. Või noh, vähemalt osadel on nii tähestiku järgi pandud. Selle järgi saab hästi aru, et kui mingil '92 aasta Audi 80-l on just B-tähega algav märk, on see suure, väga suure töenäosusega ostetud lähiajal. Eeldatavasti Saksamaalt. Või Leedust.
Sattusin ükspäev nägema numbrimärki BAD. Tegelikult neid näeb päris tihti. Iseenesest on ta ju lihtsalt 3 suvalist tähte, aga mõne bossu bemmivenna jaoks on see ka ülim mässaja tunnus. Nii et osade jaoks on see ka üsna hinnas.
Mõelge, et kui äkki satuks Eestisse täiesti tavaline keskmine sakslane. Kui ta näeks üht Opel Astrat, kulmudega ja toonitud tulede/klaasidega, mille numbrimärk oleks BAD, kas ta hakkaks siis naerma ja mõtleks, et "haaa, mees sõidab oma vannitoaga ringi"?
Vastupidiselt, kui ma näeks näiteks kuskil numbrimärki, mis tähendaks vannituba, ma küll naeraks ja näitaks näpuga isegi. Või viipaks. Oleneb, mihukse pedemajakaga sõidetaks.
Aga asi on vist selles, et mitte keegi teine peale minu ei vaata autode numbrimärke. Hehe. Jah.
Teadsite, et das Bad on saksa keelest vannituba? Nüüd teate.
Ja ma olen tähele pannud, et autodele pannakse numbrimärke tähestiku järjekorras (osasid vähemalt). See tähendab, et mingi 3-4 aastat tagasi olid tavaliselt põhiline autodel AZ või AX- algusega numbrimärgid, nüüd on aga B-tähega algavad märgid. Või noh, vähemalt osadel on nii tähestiku järgi pandud. Selle järgi saab hästi aru, et kui mingil '92 aasta Audi 80-l on just B-tähega algav märk, on see suure, väga suure töenäosusega ostetud lähiajal. Eeldatavasti Saksamaalt. Või Leedust.
Sattusin ükspäev nägema numbrimärki BAD. Tegelikult neid näeb päris tihti. Iseenesest on ta ju lihtsalt 3 suvalist tähte, aga mõne bossu bemmivenna jaoks on see ka ülim mässaja tunnus. Nii et osade jaoks on see ka üsna hinnas.
Mõelge, et kui äkki satuks Eestisse täiesti tavaline keskmine sakslane. Kui ta näeks üht Opel Astrat, kulmudega ja toonitud tulede/klaasidega, mille numbrimärk oleks BAD, kas ta hakkaks siis naerma ja mõtleks, et "haaa, mees sõidab oma vannitoaga ringi"?
Vastupidiselt, kui ma näeks näiteks kuskil numbrimärki, mis tähendaks vannituba, ma küll naeraks ja näitaks näpuga isegi. Või viipaks. Oleneb, mihukse pedemajakaga sõidetaks.
Aga asi on vist selles, et mitte keegi teine peale minu ei vaata autode numbrimärke. Hehe. Jah.
Thursday, September 16, 2010
Mo esimene.
Tere lapsed!
Kuna see postitus on minu absoluutne esimene blogipostitus, siis ma proovin Teid kohe mitte päris ära hirmutada. Esialgu käivad peast läbi ideed, et "millest küll kirjutada?" ja tuhat omataolist veel otsa. Aga kuskilt peab ju ometi algust tegema. Appi tuli Twitter, kust vaatasin oma endiseid sissekandeid. Olgu, siit ta tuleb...
...mu esimene postitus Twitteris oli küllaltki seksistlik. Seda ma mõtlen nüüd, kus ma ei tea enam vastavat tagapõhja, kuid õnneks suutsin selle kohe meenutada. Ma ju põhimõtteliselt elasin tol hetkel ajaloole ja maadeavastustele. Olgu, ütlus ise on siin: "Maadeavastuste teema on nagu kalapüük - naiste arust on see väga möttetu, peaasi, et tulemus oleks näha." Ilmselgelt oleksin ma asja rohkem põhjendanud, aga kuna saidil on õnneks/kahjuks 140 tähemärki lubatud, ei jätkunud seletuseks enam ruumi. SIIT TA SIIS TULEB. MÜHINAL.
Nagu ajaloost on teada, siis esimesed maadeavastajad on mehed. Arvatavasti tingitud suuremast riskeerimistahtest ja katsest end tõestada. Nii läkski üks suvaline kalur, küll loomu poolest kange teine, oma koduvetest veidi kaugemale ja avastas, et pärast Heraklese Sambaid Gibraltari lähedal ei lõppegi maa ära ning mees ise polegi servalt alla haigutava Zeusi mokkade vahele kukkunud. Avastus missugune! Kuid eks mängis suurt osa see, et saaks teistele ära panna. Omada.
(meanwhile... kunagi on tehtud katset rottidega, et uurida sugude erinevusi. Nad pandi kõik ühte vaid ühe avausega puuri, mille ümber patseerisid kassid. Kuna peagi hakkas närilisi kimbutama nälg, oli vaja minna toitu otsima. Katse lõpuks olid ellu jäänud vaid emased rotid, kuna nemad ei olnud valmis riskima surmasaamise nimel, samal ajal kui isased läksid oma n.ö kohuseid täitma, ise seejuures hukkudes.)
Kuid seos kalapüügiga on selline, kui nüüd esialgse jutu juurde tagasi pöörduda - mees läheb kalale, püüab selle toidupalukese selleks, et pere ära toita. Perenaist see protsess eriti ei huvita (kui just ei ole tegu testosteroonirikka naisega) ning too ootab pigem, et mees tervena kalat koju tuleb ja leibkonnale midagi söödavat toob. Kui kala rapitud, siis järgmine asi on kala potti panna,et sellest midagi valmistada. Perenaise jaoks on oluline toita ära pere, tehes toorainest lõpp-produkti. Tänapäeva maailmas ongi just rohkem hinnas n.ö viimasena-töötleja, kes teenib ka kõige rohkem austust. Siin ongi mu jutu mõte, et Te, kallid Naesukesed, end halvasti ei peaks tundma. Et igalühel oli kunagi oma töö. Mees läks avastama/kala püüdma, naine tuli pärast uuele maale uut elu asutama/asus kala keetma. Aga see oli kõik kunagi.
JA NÜÜD mulle alles meenub, kuidas ma lugesin üht raamatut, mis rääkis vist USA asutamisest või midagi sellist, ning kus oli taoline jutt, milles oligi mingisugune kuri naine, kes saabus (vist?) Mayfloweri-nimelise laevaga New Hollandi pinnale ja asus kohe korraldama kõike ja kõiki. See ajendaski mind arvatavasti.
Ma loodan, et selle mõtlisklusega ma kellegi tundeid ei haavanud ning kedagi halvasti tundma ei pannud. (see oli vaid pisike arutlus) Ja ma tõsiselt loodan, et mu esimene ei olnud nii hirmus, et ma Teid minema peletada võiksin.
Ja muidu on minul kui saarlasel, kelle klaviatuuril on Ö täht näpule lähemal kui Õ, päris raske harjuda olukorraga, kus ma peangi reaalselt Ö asemel kasutama loogaga tähte Õ-d.
Kuna see postitus on minu absoluutne esimene blogipostitus, siis ma proovin Teid kohe mitte päris ära hirmutada. Esialgu käivad peast läbi ideed, et "millest küll kirjutada?" ja tuhat omataolist veel otsa. Aga kuskilt peab ju ometi algust tegema. Appi tuli Twitter, kust vaatasin oma endiseid sissekandeid. Olgu, siit ta tuleb...
...mu esimene postitus Twitteris oli küllaltki seksistlik. Seda ma mõtlen nüüd, kus ma ei tea enam vastavat tagapõhja, kuid õnneks suutsin selle kohe meenutada. Ma ju põhimõtteliselt elasin tol hetkel ajaloole ja maadeavastustele. Olgu, ütlus ise on siin: "Maadeavastuste teema on nagu kalapüük - naiste arust on see väga möttetu, peaasi, et tulemus oleks näha." Ilmselgelt oleksin ma asja rohkem põhjendanud, aga kuna saidil on õnneks/kahjuks 140 tähemärki lubatud, ei jätkunud seletuseks enam ruumi. SIIT TA SIIS TULEB. MÜHINAL.
Nagu ajaloost on teada, siis esimesed maadeavastajad on mehed. Arvatavasti tingitud suuremast riskeerimistahtest ja katsest end tõestada. Nii läkski üks suvaline kalur, küll loomu poolest kange teine, oma koduvetest veidi kaugemale ja avastas, et pärast Heraklese Sambaid Gibraltari lähedal ei lõppegi maa ära ning mees ise polegi servalt alla haigutava Zeusi mokkade vahele kukkunud. Avastus missugune! Kuid eks mängis suurt osa see, et saaks teistele ära panna. Omada.
(meanwhile... kunagi on tehtud katset rottidega, et uurida sugude erinevusi. Nad pandi kõik ühte vaid ühe avausega puuri, mille ümber patseerisid kassid. Kuna peagi hakkas närilisi kimbutama nälg, oli vaja minna toitu otsima. Katse lõpuks olid ellu jäänud vaid emased rotid, kuna nemad ei olnud valmis riskima surmasaamise nimel, samal ajal kui isased läksid oma n.ö kohuseid täitma, ise seejuures hukkudes.)
Kuid seos kalapüügiga on selline, kui nüüd esialgse jutu juurde tagasi pöörduda - mees läheb kalale, püüab selle toidupalukese selleks, et pere ära toita. Perenaist see protsess eriti ei huvita (kui just ei ole tegu testosteroonirikka naisega) ning too ootab pigem, et mees tervena kalat koju tuleb ja leibkonnale midagi söödavat toob. Kui kala rapitud, siis järgmine asi on kala potti panna,et sellest midagi valmistada. Perenaise jaoks on oluline toita ära pere, tehes toorainest lõpp-produkti. Tänapäeva maailmas ongi just rohkem hinnas n.ö viimasena-töötleja, kes teenib ka kõige rohkem austust. Siin ongi mu jutu mõte, et Te, kallid Naesukesed, end halvasti ei peaks tundma. Et igalühel oli kunagi oma töö. Mees läks avastama/kala püüdma, naine tuli pärast uuele maale uut elu asutama/asus kala keetma. Aga see oli kõik kunagi.
JA NÜÜD mulle alles meenub, kuidas ma lugesin üht raamatut, mis rääkis vist USA asutamisest või midagi sellist, ning kus oli taoline jutt, milles oligi mingisugune kuri naine, kes saabus (vist?) Mayfloweri-nimelise laevaga New Hollandi pinnale ja asus kohe korraldama kõike ja kõiki. See ajendaski mind arvatavasti.
Ma loodan, et selle mõtlisklusega ma kellegi tundeid ei haavanud ning kedagi halvasti tundma ei pannud. (see oli vaid pisike arutlus) Ja ma tõsiselt loodan, et mu esimene ei olnud nii hirmus, et ma Teid minema peletada võiksin.
Ja muidu on minul kui saarlasel, kelle klaviatuuril on Ö täht näpule lähemal kui Õ, päris raske harjuda olukorraga, kus ma peangi reaalselt Ö asemel kasutama loogaga tähte Õ-d.
Subscribe to:
Posts (Atom)